Mikrokvalifikatsioonid maailma praktikas ja Eestis
Mikrokvalifikatsioon (ingl microdegree) – see on kitsa valdkonna kvalifikatsioon, mis on saadud konkreetsete teadmiste ja oskuste omandamisel, mis võimaldavad inimesel asuda pärast õppetööd kiiresti tööle tema jaoks uuel erialal või täiustada oma karjäärikasvu. Mikrokava järgi on õppetöö aeg lühem kui tavahariduse puhul (näiteks bakalauruse- või magistriõppe korral) ja võib kesta mõnest nädalast mõne kuuni.
Ajalugu
Mikrokvalifikatsioone peetakse kutsehariduses juba mitu aastat oluliseks trendiks – näiteks 2022. aastal lülitas Briti Avatud Ülikool (The Open University) mikrokvalifikatsioonid peamiste haridussuundade nimestikku.
Aktiivne arutelu mikrokvalifikatsioonide üle algas seoses avalike online-kursuste laienemisega juhtivatel rahvusvahelistel platvormidel, nagu näiteks Coursera, edX ja Udacity. Need platvormid hakkasid väljastama uut tüüpi haridusdokumente oma lõpetajate sertifitseerimiseks.
2014. aastal sai mikrokvalifikatsioonide valdkonnas teerajajaks haridusplatvorm Udacity, mis koostöös ülikoolidega käivitas nano astmete (nanodegree) programmi. Seda novaatorlikku seisukohta järgides hakkas Coursera ühendama erinevaid kutsealaseid lühikursusi. Mikrokraadi saamiseks pidid kasutajad lõpetama kõik kursused, mis kutsealasse kuulusid, ja tegema lõpuprojekti. Suured tehnoloogiaettevõtted, kaasa arvatud IBM ja Google, hakkasid nende platvormide partneriteks, pakkudes sertifitseerimist oma tegevusega seotud valdkondades.
Selle ajaga muutus ka tööturg: juhtivettevõtete vakantsidest kadusid nõuded kõrgharidusele. Üsna sageli osutus tööle värbamisel Google’i kutsetunnistus hinnatumaks kui bakalaurusekraad. Selline situatsioon, et oli võimalik kiiresti ja sageli eemal asudes õppida ning et kasvas nõudlus kitsa spetsialiseerumisega oskuste suhtes tööle asumiseks – oli hariduses täiesti uus ja nõudis mikrokvalifikatsioonide eraldamist uude haridusvormi.
Mikrokvalifikatsioonide tundemärgid
2022. aastal andis UNESCO välja raporti, näidates ära mikrokvalifikatsioonide põhitunnused:
● kvalifikatsioon tõendab, et selle valdaja omandas edukalt täpselt kindlaks määratud oskuste kogumi konkreetsel alal;
● see antakse välja hindamise tulemuste alusel, mis toimub täpsete kriteeriumide põhjal ja mida viib läbi usaldusväärne organisatsioon;
● ta omab nii iseseisvat tähtsust, aga võib olla ka teiste kvalifikatsioonide täienduseks;
● selle aluseks olev programm vastab kvaliteedi standarditele.
Raportis on täiendavalt ära toodud:
● õppekavad on traditsioonilistest õppekavadest lühemad;
● nad fokuseeritakse kutsealastele või teistele karjääri jaoks olulistele kompetentsidele;
● see on võimalus koguda elu jooksul tööks vajalikke oskusi ja tagada oma teadmiste aktuaalsus;
● mikroõppekavade alusel võivad koolitusi läbi viia nii õppekursusi korraldavad äriettevõtted, näiteks online-platvormid, aga ka traditsioonilised haridusasutused.
Eelised
Mikrokvalifikatsioonid said kiiresti populaarseks, sest annavad vastuse hariduse ja tööturu kõige teravamatele probleemidele:
● Nad on demokraatlikud, sest enamuses sobivad nad mis tahes eelneva haridustasemega inimestele – see tähendab, et lahendavad haridusliku ebavõrdsuse probleemi.
● Nad on orienteeritud individuaalõppele, kuivõrd iga õppekava võib omandada oma tempos ja võtta kursuste vahel vaheaegu.
● Nad on praktilise suunaga – see tähendab, et võimaldavad tööandjatel värvata vajalike kaasaegsete oskustega inimesi, aga tööotsijatel saada kiiresti tööturul nõutavad kompetentsid, kulutamata ettevalmistuseks pikki aastaid.
● Võrreldes klassikaliste ülikooli või kutsehariduse õppekavadega, vajavad nad vähem aega materjali käsitlemiseks, mis lubab edeneda tehnoloogiate ja tööturu kaasaegsete nõuete arengus.
● Nad on mugavad hõivatud inimeste koolituseks, aga ka neile, kes elavad traditsiooniliste õppeasutuste regioonidest kaugel, sest tavaliselt on graafik paindlik ja võimaldab õpet online’is.
Mikrokraadide peamiseks eeliseks võib saada võimalus neid koguda ja integreerida kõrgema taseme kraadiga. Perspektiivis prognoositakse sellise süsteemi kasutamist, kus õppetöö mitteformaalse hariduse õppekavade alusel võidakse ühendada bakalaurusekraadiga ekvivalentse õppega. Praegu eksisteerib selline süsteem ainult mõnedes riikides (näiteks Lõuna-Koreas), kuid tõenäoliselt lähiajal saab see ülemaailmseks tendentsiks.
Juba praegu nendes riikides, kus kõrghariduse omandamine on väga kallis, valivad abituriendid lühemad ja odavamad õppekavad, mis end kiiresti ära tasuvad.
Mikroõppe tunnustamine
Kogu maailmas püüavad kõrgkoolid seada end sellesse uude reaalsusse, nad töötavad välja selliseid kursuste õppekavu , et inimesed läbiksid need ülikoolis – kas siis kõrghariduse traditsioonilise õppekava raames või selle asemel.
Eksperdid prognoosivad, et ülikoolid võivad pakkuda lühikursuste kogumeid oma üliõpilastele, aga ka lõpetanutele juba töötavate professionaalide ümberõppeks ja nende teadmiste aktuaalsuse tagamiseks. Selliseid kursusi tööandjate päringute põhjal välja töötades võib luua üliõpilastele hariduslikud marsruudid. On isegi selline arvamus, et tulevane kutsealase hariduse mudel ülikoolis on niisugune, et iga üliõpilane koostab endale unikaalse õppekava lühiajaliste mikrokavade erinevatest kogumitest.
Aga nendel, kellele selline tulevik ei meeldi, on kartus, et tootlik lähenemine ülikooliharidusele suurendab inimeste kitsast spetsialiseerumist ja jätab mikrokraadi valinud inimesed ilma akadeemilise hariduse eelistest – fundamentaalsetest teadmistest, täisväärtusliku maailmapildi kujundamisest, oskusest õppida ja aru saada rasketest teemadest, aga ka tutvumisest nende distsipliinidega, mis jäävad puhtkutsealaste huvide ringist väljapoole.
Lisaks sellele kritiseeritakse mikrokraadide kontseptsiooni ebamäärasuse pärast. Esiteks ei ole universaalset kindlalt seisvat ja tunnustatud määrangut, millised programmid annavad mikrokvalifikatsiooni ja millised ei anna. Teiseks – üldtunnustatud kriteeriumide puudumise tõttu on keeruline hinnata selliste programmide kvaliteeti ja ei ole garanteeritud, et ühe või teise kursuse lõpetamise sertifikaati tunnustavad kõik tööandjad ja õppeasutused.
Kvalifikatsioonide tunnustamise süsteeme kujundatakse Euroliidu piires ja mõnedes teistes riikides.
Aga mis toimub Eestis?
Praegu tegelevad eksperdid normatiiv-õigusliku baasi loomisega mikrokvalifikatsioonide saamiseks. Haridus- ja Teadusministeerium on andnud töösse projekti Täiskasvanute koolituse seaduse muutmiseks. See annab õigusliku aluse mikrokvalifikatsioonide saamiseks. Seadusesse viiakse sisse sätted mikrokvalifikatsioonidest – kehtestatakse vastavad mõisted, koolituse maht, niisuguse hariduse iseärasused, nõuded õppejõule jne.
Euroopa Komisjon esitas soovituse mikrokvalifikatsioonide sisseviimiseks, et soodustada Euroopa üldise eesmärgi saavutamist, mille kohaselt tuleb õppimist stimuleerida kogu elu jooksul, vähemalt 60% täiskasvanud tööealisest elanikkonnast peab aasta jooksul õppima.
Praegu reguleeritakse mikrokvalifikatsioone Täiskasvanute koolituse seaduse nõuete alusel.
